Nüüd on projekt jälle paar nädalat kokkulapatuna riiulis oma aega oodanud, sest ma pole ära otsustanud, kas hakkan tekki veel ääreribaga kaunistama või jään praeguse variandi juurde.



Viimased plokid on mul juba mitmeid nädalaid valmis, aga blogisse üles riputada pole mahti olnud. Seoses kolimisega polnud meil vahepeal ka netiühendust.
Hüppan siinkohal ühe nädala võrra edasi, aga see on ainult sellest, et "viltune kuuseke" tundus palju keerulisem ettevõtmine olevat kui "välgunool". Päriselt ma kuusekest vahele jätta ei kavatse, aga kõik see tillukeste tükikeste paberile õmblemine tundub parasjagu keeruline.
Kuigi aplikatsioonide õmblemine pole mu lemmiktegevus, jäin kokkuvõttes oma meloniplokiga täitsa rahule.
Tegin oma keeruga tähekese sel moel nagu õpetatakse Oro & Saarso raamatus "Lapitööd" ja see tuli mõnevõrra erinev Lillekasvataja originaalist. Mingi nipp peab seal veel olema, mida ma kohe ära ei taba.
Puhkusenädalal lasin kätel käia ja üritasin lohemao tekil jälle järje peale saada. Selline tuli minu seminole kolmandal katsel. Kaks esimest varianti lähevad ka teki sisse, aga esitlen seda, mis õnnestus kõige paremini.
Pärast seda kui sai valmis esimene südamega kott minu nooremale tütrele pidi vanem tütar nuruma pikka aega, et ma ka temale koti teeksin. Lõpuks on see valmis ja igapäevase lasteaias käimise kotina ka kenasti kasutusel. Laps ei kanna seda muidugi mitte ühe õla peal, vaid ikka nii nagu postiljonid vanasti.
Minu maja jäi natuke poolikuks, sest kodusest riidekastist ei leidnud ühtegi sellist rohelist kangatükki, millest maja ette mururiba teitada. Pean läbi vaatama oma suurema kangakasti, mis segastel asjaoludel praegu ema juures asub. Panen pildi oma majakest ikkagi üles, sest suurem osa plokist on ju ikkagi valmis.
Päris kosutav oli vahelduseks võtta ette plokk, kus ei pea aina mõõtma ja nipitama. Lihsalt lõika ja õmble ja ongi punutud korv valmis.
Minu arvepidamist mööda on laisa lohemao tekil käsil kolmeteistkümnes nädal ja teemaks ämblikuvõrk.
Selle teki plokid olid esimesed, mille kallal ma eelmisel suvel hakkasin oma uhiuusi lapitöövahendeid ehk ketasnuga ja muud juurdekuuluvat katsetama. Kõige kiiremini läkski plokkide tegemine, mis ju vististi ongi kõige mõnusam osa teki tegemisest. Plokkidest teki saamiseni läks aga tõepoolest nii kaua aega, et vahepeal tuli tõsine hirm peale, et tütar kasvab enne nii roosa värvi kui ka Lotte perioodist välja, kui mina talle teki valmis saan.
Minu põhimõte oli seekord, et kui tervet päikest ei jaksa teha, tee veerand. Nagu mul enamasti kombeks, 100% rahule ei jäänud. Siiani ei saa aru, kuidas peaks kaarjate õmbluste puhul seda va õmblusvaru arvestama, aga kuidagi õnnestus ikka plokk kokku õmmelda.
Vahetult enne aastalõppu oli lapiklubi nädala plokiks täheke. Viimasel ajal kipuvad plokid tehniliselt minu jaoks juba kaunis keeruliseks minema. Võta või ise varsti jälle nädala ploki tegemine ette, et midagi endale jõukohasemat ka teha saaks ;)
Püüdsin selle nädala jooksul vähemalt eelmise aasta võlad kaelast ära saada ja jõulueelse ning -järgse nädala plokid valmis teha. Mulle ei tule ette, et ma varem oleks mõnes raamatus lumelille plokki nägema juhtunud, aga tegu on ju imeilusa plokiga.